20.–30. oktoobril toimusid üleriigilised raamatukogupäevad, millest ka meie raamatukogu on ikka suuremal või väiksemal määral osa võtnud. Sel aastal tegime raamatukogu Facebooki lehel mini-kampaania “Raamatukogutöötaja soovitab”. Nende 11 päeva jooksul soovitasid 11 meie töötajat mõnda nende hinge pugenud teost. Toome soovitused ka siin välja, et kõik oleksid ühest kohast ja lihtsalt kättesaadavad. Kõik soovitatud teoste pealkirjad on ka lingitud ESTERisse, kust saad kiirelt raamatu endale laenutamiseks ära tellida. Head avastamist ja mõnusat lugemist!
Erialainfo spetsialist Sigrid Mandre
Rutger Bregman “Inimkond. Paljutõotav ajalugu“. Seda raamatut on juba varem soovitatud, aga küllap on neid, kes varasemaid soovitusi ei ole lugenud või ehk leiavad meeldetuletuse kasuliku olevat. Bregmani inimkonna ajalugu pöörab pea peale meie senised arusaamad inimloomusest. Bregman väidab, et inimene on oma põhiolemuselt hea. Jutt on varustatud näidetega ajaloost ja mitmetest uurimustest. See raamat annab lootust, et kõik polegi nii hull selles tigedas ja kibestunud maailmas. Bregmani teooriat võib kritiseerida ja tuua välja selle augud ja vasturääkivused, aga kas poleks ilus, kui me hakkaksime üksteisesse sõbralikumalt suhtuma? Nagu ütleb Karl Martin Sinijärv oma soovituses (ERR kultuur. 14.05.21) “Ma ise küll elaksin pigem selle nimel, et paremaks muutuda, kui et keerata jama, kuna olemus käseb”.
Rob Kitchin “Data lives: how data are made and shape our world“. Andmetest räägitakse järjest rohkem. See sõna poeb aina tihedamini meie argivestlustesse. Küsimus on selles, kas me ikka saame aru, millest räägime? Rob Kitchin selgitab raamatus, kuidas andmed on osa meie igapäevaelust ja kuidas andmed võivad meid mõjutada. Autor kirjeldab ohtu, mida andmed võivad endast kujutada aga ka kasu, mida nad tuua võivad. Päris tarvilik lugemine üha enam andmestuvas maailmas.
Éva Janikovszky “Minuga juhtub alati midagi“. Kui tõsisemate teostega on ühele poole saadud, siis kulub ära pisut lõõgastust. Éva Janikovszky raamat pakub pool tundi tõelist lusti. Soe huumor ja koomilised olukorrad. Lugege koos lastega, siis on lugemine poole lõbusam.
Vanemraamatukoguhoidja Olga Kutt
“Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus“, Mikko Lagerspetz. Raamat annab hea ülevaate ühiskonna uurimise meetoditest. Antud raamat räägib uurimisstrateegiatest, materjali kogumise meetoditest, tulemuste kvantitatiivse esitamisest ja analüüsist ning uurimisaruandest ja muust. See raamat võib huvi pakkuda nii ülikooli tudengitele kui ka lihtsalt valdkonna huvilistele.
Raamatukogu finants-, personali- ja kogude juht Anna Allsaar
Marina Stepnova “Lazari naised“, “Itaalia õppetunnid“, “Kirurg”. Selleks, et laiendada raamatukogu töötajate poolt soovitatud raamatute ampluaad, valin pigem teise tee ja žanri. Nimelt sooviksin heita pilgu nomineeritud ja hinnatud tõlkekirjandusele. Muidugi kõik raamatud kõnelevad oma lugejatega erinevalt, mõnele on raamat heaks kaaslaseks ning mõnele „pomm jala küljes“. Aga mina tahan pigem soovitada autorit ja mõnda tema teost. Olen lugenud päris mitut Stepnova teost, seni originaalkeeles. Mõned aastad tagasi HeadRead festivalil presenteeriti Marina raamatut „Lazari naised“, mis on väga hea ühe iseloomuliku nõuka perioodi peresaaga, mis räägib naiste mõjust kesksele tegelasele ja tema elule. Kõikide naiste tüübid on üsna erinevad, samas ka peategelane esineb nende kõrval kolme erineva isikuna. Romaani tegevus algab 20. sajandi alguses ning kulgeb kuni meie ajani. Kõik, mis tegelaste ümber toimub, mõjutab neid ja sunnib tegema keerulisi otsuseid.
Kuigi raamat „Kirurg“ on senini eesti keelde tõlkimata, jättis antud romaan mulle kõige sügavama mulje. Peategelaseks edukas kirurg, kellel on keeruline iseloom, saatus ning maailmavaade. Ei oskakski nimetada žanri, see ei ole põnevik, draama ega kriminull, pigem raskesti defineeritav ameerikapärane thriller.
Andrei Hvostov “Šokolaadist prints“. Soovitan mulle soovitatud raamatut, mis haaras mind juba 10-ndast leheküljest ja ei lasknud oma küüsist kuni lõpuni: “Oh, seda magamata ööd!” Kui esimene minu soovitatatud autor on naine, siis vahelduseks ja oma laiema silmaringi eksponeerimiseks tooks siis “meie aja kangelase”, keda kirjeldab Andrei Hvostov. Eriti markantseks ja põnevaks teeb loo asjaolu, et olustik ja tegelased on nö “käega katsutavad” ehk siis meie kõrval ja meie ajas. Raamat on täis intriige ja põnevusi. Arvestades ka seda, et Hvostov on suurepärane sulemeister ja peene huumori tundega, on raamat üsna terav ja vürtsikas. Peategelaseks on manipulaator, kes soovib elada nii, nagu soovib. Head lugemist!
Baltika ja vanaramatute säilitamise osakonna kataloogija Karmen Kubjas
Astrid Lindgreni “Bullerby lapsed” on minu lapsepõlve vaieldamatu lemmikteos, mida olen veel hilisemas eas korduvalt üle lugenud. Ma olen väheseid raamatuid mitu korda üle lugenud, see on üks neist. Raamat räägib Bullerby laste elust ja seiklustest väikeses Bullerby külas Rootsis. Bullerby lapsed elavad kolmes kõrvuti olevas talus: Põhjatalus Brita ja Anna, Vahetalus jutuvestja Liisa oma vendade Lasse ja Bossega ning Lõunatalus Olle oma väikese õe Kerstiniga. Minu lemmiktegelased on Liisa ja Olle, kellel koos alatasa midagi juhtub. Lisaks väike armas Kerstin (Olle õde), kes lisandub jutustusse lõpupoole. Ka temaga juhtub naljakaid seiku. Mulle meeldib raamat „Bullerby laste“ filmist rohkem, sest oman head kujutlusvõimet, mis loob minu jaoks teistsuguse tunde muinasjutust.
Heljo Mänd “Väikesed võililled“. Südamlik raamat, mida lugesin esimest korda algklassides. Teos jättis helge mälestuse. „Väikesed võililled“ on kimp armastatud lastekirjaniku Heljo Männi lapsepõlvemälestusi, mis annavad lugejale pildi eluolust Eesti-aegses linna- ja maakodus ning tütarlastekoolis, kus isegi lastevahelises suhtlemises sai tihti määravaks seisusevahe. Minu sugulussidemed on seotud Ida-Virumaaga, mistõttu mälestused sellest kandist (Sompa küla) tunduvad raamatus vägagi tuttavad. Kõik lood on väga armsad, elust enesest, just nii nagu nad olid. Teosest on uudistrükk ilmunud käesoleval aastal, mulle meeldis väga ka esmatrükk aastast 1983.
Mihaly Csikszentmihalyi “Kulgemine“. Sain selle raamatusoovituse kunagi TLÜ-s õppides Kaarel Zilmeri loengus. Raamat on tõsine, nõuab veidi süvenemist. Samas kerge ja haarav lugemine. Plaanin isegi raamatu uuesti läbi lugeda, et mõista loetut teise vaatenurga alt. Kuigi kulgemine tundub väliselt lihtne, ei ole see kaugeltki nii. Kulgemine nõuab sageli suurt füüsilist või vaimset pingutust ning seda ei ole võimalik saavutada ilma oskusteta. Raamatus on välja toodud mitmeid põhimõtteid ja ka näiteid, kuidas oma elu huvitavamaks muuta. Mõtlemapanev lugemine!
Erik Tohvri “Kodutute küla“. Tolle kirjaniku (kodanikunimega Hans-Erik Laansalu) avastasin mõned aastad tagasi juhuslikult raamatukoguriiulite vahel jalutades. Kirjanikuhärra on palju teoseid välja andnud. „Kodutute küla“ on triloogia, raamatud on küll paksud, aga huvitavad. Tohvri on väga popp kirjanik siiamaani, ja ma saan aru, miks. Ta kirjutab lihtsalt ja ladusalt, tegelased on enamasti väljamõeldud, mõned ka vanahärra elust endast. Loo peategelased satuvad sõja tõttu elama ühte külla nimega Raudiku. Igaüks jõuab sinna erinevat teed pidi, kohaneb või ei kohane üldse ning saab õnnelikuks või murdub täiesti. Lugu kulgeb läbi nelja erineva raamatu, tegelased vananevad ja väikesed kasvavad suureks. Jutustuses saab teada, kuidas on võimalik väheste ja lihtsate vahenditega ära elada (sõja-aeg) ning et võõrastesse tasub suhtuda teatava umbusuga.
Katrin Reimuse realistliku noortejutustuse “Haldjatants” minategelane on 15-aastane Kristiina, kes peab olude sunnil olema täiskasvanu – tema isa on pere juurest ära, emal on küljes viinaviga ning väike õde vajab hoolitsust ja tähelepanu. Rahanappuses astub Kristiina meeleheitliku sammu. Kas see muudab olukorra veel hullemaks või pöörduvad asjad lõpuks ometi paremuse poole? Tundsin kirjanikku isiklikult ning teadsin kohe raamatu ilmumisest alates, et tahan selle teose läbi lugeda. Teos on lihtne, saab ruttu läbi, aga samas hea lugemine. Ütleksin, et noortekas, kuid mitte ainult. Sealt leiab oma mõtte igaüks, kes soovib.
Suhtekorraldaja-asjaajamisjuht Jaana Tõnisson
Lauri Vahtre “Eestlane seest ja väljast” on ühtlasi nii humoorikas kui ka tõsine ülevaade eestlasest, tema tegemistest ja olekust. Igas raamatus välja toodud näites tunned ära iseenda või oma sõbra-tuttava. Alati, kui satun taas “analüüsi eestlasest” lehitsema, siis naeran pisarateni (nagu nt just hetk tagasi juhtus). Seega ei soovita ma seda raamatut lugeda avalikus kohas, nt bussis, kuna see võib kaasa tuua ootamatuid valjuhäälseid naerupahvakuid, mis ei pruugi teist just parimat muljet jätta.
„Üksiksündmustest on eesti mütoloogia lahutamatu osa kindlasti veel laulupidu. Laulupeod toimuvad juba aastakümneid iga viie aasta tagant ja eestlased ei saa ka ise päriselt aru, kuidas on see võimalik, et neid iga viie aasta tagant tabab meeletu isamaa- ja üksteisearmastus. Neile kohe meeldib kokku tulla ja koos olla. Laulda muidugi, vahepeal natuke nutta (mitte sellepärast, et kurb, vaid sellepärast, et nii kuradi ilus on), siis jälle laulda. Laulupeo rongkäik on ainuke rongkäik, mida eestlased armastusega vaatavad – kui jätta kõrvale kaks korda aastas toimuvad sõjaväeparaadid – ja armastusega ka kaasa teevad.“
Jeannette Walls’i “Klaasloss” sattus minu kätte juhuslikult läbi ühe sõbra soovituse. See sõber ütles vaid, et hea raamat, kuid rohkem ei kommenteerinud. Lugesin algselt seda raamatut kui tavalist ilukirjanduslikku teost ja mõtlesin endamisi, kui mõnusalt hea fantaasia autoril on. Kuni sain aru, et tegemist on mälestuste raamatuga… Kuidas küll ühe noore inimese elu selline sai olla ning kuidas küll sellest noorest üks normaalne täiskasvanu sai. Minu jaoks üks nendest raamatutest, mida oli ikka väga raske vahepeal käest panna.
“Eesti teadlased paguluses” ja “Eesti teadlased ja insenerid välismaal“, koostajad Anne Valmas ja Vahur Mägi. Nagu esimese teose saatetekstis kirjas, siis tegelikult ei tea keegi täpselt, kui palju eestlastest teadlasi välismaal pagulusperioodil tegutses. On vaid teada, et kodumaalt põgenes sadu ja sadu teaduskraadiga inimest, õnneks paljud neist jätkasid teadustööga ka võõrsil. Need kaks raamatut annavad vaid põgusa ülevaate teadlastest, kelle tegevus välismaal on kõrgelt hinnatud ning looming on jätnud arvestatava jälje. Enne nende raamatute lugemist ei olnud mul aimugi, kui palju ägedaid loodus-, meditsiini-, tehnika- ja humanitaarteadlasi meil üle ilma laiali oli ning tegusid tegi.
Õpikeskuse saalivanem Piret Jõesaar
Teadaolevalt nutmine maandab pingeid ja pisarad puhastavad silmi, seega soovitan kindlasti lugeda Svetlana Aleksijevitši “Sõda ei ole naise nägu“, “У войны не женское лицо“, “The unwomanly face of war”. Aleksijevitš on Valgevene kirjanik (2015. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat), kes intervjueeris sadu naisveterane ja talletas nende mälestused. Taskurätt pihku ja lugema.
Teenindusosakonna juhataja Heli Sirotkin
Aleksei Salnikovi romaan “Petrovid gripi küüsis“, mis pealkirja järgi peaks tänasesse päeva hästi sobima. Romaanis on haigust kujutatud prismana, mille kaudu vaadata oma elule uutmoodi. Nendesse paari haiguspäeva, mis Petrove tabavad, mahub palju muljeid ja elamusi, mõtisklusi ja kahtlusi oma saatuse ja valikute üle.
IT teenistuse infosüsteemide peaspetsialist Riina Felding
“Vennad Lõvisüdamed“, Astrid Lindgren. See on üks väheseid raamatuid, mida ma olen lugenud mitu korda. Mind haarab see raamat kohe algusest peale. Muidugi salvrätikut läheb ka kohe alguses vaja, vähemalt minult ja iga kord kui loen. Raamat on seiklustest, sõprusest, teineteise hoidmisest, sõprusest, headusest ja kurjusest.
“Väike Prints“, Antoine de Saint-Exupéry. Teine vähestest raamatutest, mida olen mitmeid korda lugenud on „Väike prints“. See on raamat, mida täiskasvanud tõlgendavad lastest erinevalt. Seal on palju häid mõtteid ja ütlemisi, kirjutasin isegi neid eraldi märkmikku, et siis hiljem kasutada. Näiteks ütles rebane väikesele printsile:
„Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.”
Filmi- ja meediaraamatukogu juhataja ning erialainfo spetsialist Piret Remmelgas
“The productive graduate student writer: how to manage your process, time, and energy to write your research proposal, thesis, and dissertation and get published“, Jan Allen. Raamatust leiab soovitusi, kuidas leida motivatsiooni, olla fokusseeritud ja leida püsivust oma projekt lõpule viia. Kuna novembrikuus on kombeks pöörata tähelepanu akadeemilisele kirjutamisele, siis ehk leiab keegi raamatust ideid luua omale kirjutamiseks väljakutseid. Teos on olemas ka ProQuesti e-raamatute andmebaasis.
Raamatukogu direktor Andres Kollist
Neli esimest raamatut kuuluksid, ütleme pealiinist eemalseisvate hulka. Kaks on sisevaated N-Liitu valitsenud võimuorganitesse. Vladimir Pooli “Minu elu ja teenistus KGBs” on idapoolse „väliseestlase“ elulugu. Tema kasvamine Siberis, armeeteenistus Tšuktšimaal, tulek Eestisse ja teenistus KGB-s. Pool töötas KGB-s kuni selle likvideerimiseni, oli polkovnik ja Eesti NSV KGB ülema asetäitja.
Mati Grafi “Rahvuskommunistid. Enn-Arno Sillari ja teised” on samaviisi sisevaade. Sedakorda Eestis kõige kõrgemat võimu teostanud kommpartei tipus toimunule.Mõlemas raamatus on minu arvates eriti põnevad just viimastel, murranguaastatel, laulva revolutsiooni aegadel ja lõpuks ka augustiputši päevadel toimunu. Alati võib öelda, et taoliste raamatute puhul on tegemist suuresti eneseõigustusega. Nagu mälestuste puhul ikka, muidugi on tegu asjaosalise või ajaloolase vaatega. Ometi arvan, et mõlemad sisevaated on ausad. Oluline on mõista, millise panuse muutustesse andsid inimesed, kelledel oli võimalus ja tahe mõjutada tollel ajal veel väga võimsaid võimuhoobasid. Taoliste inimeste rolli N-Liidu rahumeelsel lagunemise ja Eesti vabanemise juures ei ole minu arvates ajalookirjutajad seni eelarvamuste vabalt ja objektiivselt kirjeldanud.
Rein Müllersoni “Uue maailmakorra koidik” ja “Elada huvitaval ajal – needus või võimalus” on Eesti ühe kõige tähelepanuväärsema, maailmanimega rahvusvahelise õiguse asjatundja kirjutatud. Müllersoni tööelu jaguneb enam-vähem võrdselt kolme riigi – Eesti, Venemaa ja Inglismaa – vahel. Venemaal on ta olnud Gorbatšovi nõunik, Inglismaal Kings College´i professor, Eestis välisministri asetäitja ja Akadeemia Nord rektor. Müllersoni siinnimetatutest teine raamat on ka elulooline. Saame teada, kuidas autor ise oma päris erakordseks kujunenud elule vaatab. Kõige paeluvam on minu arvates siiski see, et Müllerson vaatab maailmas toimuvale nö mitteühinenud vaatenurga alt. Hästi lihtsalt öeldes, Müllersoni analüüsid ei pruugi sobida NATO-le, samaviisi kui nad ei pruugi sobida ei Venemaale ega Hiinale. Sedaviisi on tema vaated meie tihtipeale ühevaateliseks kiskuvas infoväljas värskendavad ja kaasamõtlema kutsuvad. Ka siis, kui temaga kõiges nõus ei saa olla.
Viies raamat on Siim Kallase “Eduard Alver. Tema aeg ja inimesed“. Selle raamatu võlu minu jaoks on ühtlasi ka etteheide. Olen minagi mõelnud, et tuleks kirjutada, kas just raamat, vähemalt ülevaade, oma vanavanematest, nende ajast. Eludest, mis kulgesid tsaariajast eesti aega, siis vene aega, saksa aega, uuesti vene aega. Eestlusest. Siim Kallas on oma vanaisast raamatut kirjutades seda teinud. Selline ettevõtmine on juba suure vaatenurgana eeskuju andev.Hea sulega kirjutatut võiks nimetada fantaasiaid sisaldavaks ajalooliseks teoseks. Fantaasia kasutamist põhjendab autor suurepärase tsitaadiga Juri Lotmanilt: „Kunst (fantaasia) võib mõnikord kajastada tõde ehedamalt kui dokumentalistika“. Igaüks meist võiks mõelda oma eellastest ja nende raamatut väärivast elust.
Lugejateeninduse peaspetsialist Kadri Laur
“Teismeliste seletaja“. Ülimalt kasulik, valgustav ja informatiivne raamat sellest, kuidas mõista, toetada ja aidata oma teismelist last selles eas ettetulevate probleemide ja muredega.Raamatus seletavad lahti ning jagavad erinevaid nippe ning soovitusi kaks teismelist briti koolitüdrukut, aidates samas mõista ka noorukite hingemaailma ja käitumismustreid.Käsitletakse teemasid alates kodustest töödest, toa korrastamisest, tujutsemisest, suhtlemisest, valetamisest, sõprusest ja sõpradest, kiusamisest, teismeliste seltsielust kuni koolistressini välja.Raamat on ladusalt ja lihtsalt kirjutatud. Keskendutud on ainult olulisele. Mõnus lugeda.
“Viis kodust vahendit asendavad tervet kodukeemiapoodi“. Huvitav ja praktiline nõuanderaamat, mis räägib isetehtavatest majapidamis-, kehahooldus- ning kosmeetikavahenditest, kasutades selleks vaid 5 looduslikku komponenti: söögisooda, sooda, äädikas, sidrunhape ja pesuseep. Lisaks eelmainitud ainete põhjalikule tutvustusele leiab siit huvitavad ja toimivaid retsepte küürimise ja koristamise (potid, kodumasinad, nõud, vaibad, mööbel, aknad, madratsid, vannituba jne); kehahoolduse (suuhügieen, nahahooldus, kosmeetika, kehahooldus); aiapidamise (aiakahjurid, taimehooldus jm kasutusvõimalused aias).Sinu majapidamises kipuvad äravoolutorud ummistuma; soovid teada, kuidas eemaldada pastaka plekki; värskendada vaipasid või puhastada vuugivahesid? Tahad seda kõike teha loodussääslikult ning soodsalt, ostmata poest kalleid, tugeva lõhna ja kemikaale täis puhastusvahendeid? Siis on see raamat just Sinule! Tutvu, praktiseeri ja Sa ei kahetse!
