31. maini on teadusraamatukogus avatud väljapanek uusaegsetest alkeemia õpikutest ja käsiraamatutest, mis sisaldavad üksikasjalikke juhiseid kulla loomiseks, surematuse saavutamiseks ja alkeemiku enda hinge lunastamiseks. TLÜ AR baltika kogu alkeemia-raamatud pärinevad suures osas alkeemia eluõhtust 18. sajandil, vähemal määral 17. sajandist. On ka mõned üllitised eelnevast reformatsioonisajandist. Enamasti on tegu uustrükkidega Euroopas populaarsuse saavutanud krestomaatilistest teostest ja antoloogiatest. Ei puudu Paracelsuse kogutud teoste uustrükk ega ka Theatrum Chemicum, 17. sajandi esipoolel ilmavalgust näinud kuueköiteline alkeemia entsüklopeedia, mis tõi uuesti lugeja lauale teiste hulgas ka müütilise Hermes Trismegistuse, Plutarchose, Albert Suure ja Aquino Thomase antiiksed ja keskaegsed alkeemia-alased seisukohad.
Üllitiste seas on märgatav Saksamaa-kesksus ja saksakeelsus, mis on ootuspärane arvestades baltisaksluse ja kirikuraamatukogude otsustavat mõju siinses kirjandusringluses. Iseloomulik on ka uusaegselt pragmaatiline probleemiseade. 17. sajandil kasvab nimelt järsult alkeemia teoreetiliste seisukohtade toetuseks üllitatud tehnilise kirjanduse osakaal. Ilmuvad täpsed, joonistega varustatud käsiraamatud kullavalamisahjude valmistamiseks, illustreeritud laboratoorsete vahendite loetelud elueliksiiri pruulimiseks ja/või tarkade kivi valmistamiseks. Eksperimentaalne laborikeemia ilmub oma esmakujus, et siis samm-sammult settida tänapäevaseks täppisteaduseks. Tänapäeva keemia, metallurgia, meditsiin, mineraloogia ja astronoomia küpsesid just alkeemilise juuretise peal ning seda kuni Robert Boyle’i, Isaac Newtoni ja Antoine Lavoisier’ uurimused visandasid selgema piiri teaduse ajaloo ja tänase tõendusepõhise modernse teaduse vahel. Valgustussajand tõi alkeemia langemise kõigi teaduste kuninga troonilt, ent tõi ka omamoodi tibude loenduse; midagi jäi ometi sõelale. Rida teadlasi alkeemikute pikkadest ridadest on andnud palju ka tänasele hüveühiskonnale. Nimetagem või 17. sajandi saksa-hollandi „imearsti“ ja alkeemikut Johann Rudolf Glauberit, kes aitas kaasa anorgaanilisele keemia rajamisele ning leiutas muuhulgas ka nn glaubrisoola, mis praegugi apteekides müügil. Või siis Johann Joachim Becher, kelle mineraloogia-alased käsitlused pädevad ka täna, ent kes teisalt uskus, et õigete vahendite olemasolu korral ei tohiks enese nähtamatukstegemine kellelgi üle jõu käia. Rääkimata Isaac Newtonist, kes mehaanika- ja gravitatsiooniseaduste sõnastamise kõrvalt pühendas palju aega nn tarkade kivi ja elueliksiiri sünteesimisele.
Veelahe alkeemia ja tänase teaduse vahel ei ole siiski eraldatud selge kaldajoonega, tooni annavad pigem halli ja pehme ülemineku erinevad varjundid. Kõnealune näitus kinnitab ka, et alkeemia polnud ka sisemiselt ühtne distsipliin vaid konkureerivate koolkondade pidev debatt. Hippokratese, Galenose ja Paracelsuse lahknevad arusaamad sellest, mis moodustavad looduse algaine – kas vesi, tuli, maa ja õhk või hoopis väävel, sool ja elavhõbe – teravnesid 17. sajandiks suisa tõsisteks teaduslikeks skismadeks. Vastavalt varieerusid ka arusaamad sellest, kuidas sünteesida kulda, tarkade kivi või elueliksiiri. Võistlevaid koolkondi ühendab siiski kaljukindel veendumus algaine (prima materia) olemasolus ning ka seisukoht, et meelelise maailma mitmekesisus on vaid selle aine eri olekute koosmõju. Ent nii nagu vesi, üks Kreeka maailma (Empedokles, Platon) algelementidest, muutub auruks või veeks, pidid alkeemikute arvates tegema seda ka maapõues tukkuvad metallimaardlad. Alkeemilised salakunstid pidid vaid kiirendama looduslikke protsesse. Kui kulla küpsetamine võttis emakesel loodusel aastatuhandeid, siis alkeemik oskas väidetavalt seda protsessi tunduvalt kiirendada. Ka aeglustada, kui asi puudutas inimese vananemist. Nii oli alkeemia probleemiseade küll loodusteaduslik, tunnistati looduslikke protsesside olemasolu, ent ambitsioonid selgelt saavutamatud.
Näitus on avatud TLÜ AR Baltika saalis ja 3. korruse lugemissaalis 27. veebruarist kuni 31. maini.
Sirp: “Alkeemia – haigutav lünk meie koolihariduses“.
Lähem info: Johannes Saar johannes.saar@tlulib.ee, +372 512 0426.