Vesuuvi näitus on avatud TLÜ AR Baltika lugemissaalis kuni 31. märtsini 2025. Lugemissaal on külastamiseks avatud esmaspäevast reedeni kell 12–17.
18. sajand oli aeg, mil Euroopas kasvas huvi geoloogia vastu. Eriti suurt rolli mängisid selles Euroopas asuvad ja seetõttu “kättesaadavamad” geoloogilised moodustised. Nii nagu Alpidest sai mäeahelike ja neis leiduvate settekivimite uurimise „näidispaik”, oli Napoli lahe kaldal asuv Vesuuvi mägi (koos Sitsiilia Etnaga) oluline koht vulkaaniliste kivimite ja vulkanismi uurimisel. Seda soodustas suuresti asjaolu, et alates 1631. aastast astus Vesuuv aktiivsusfaasi mis jätkus erineva intensiivsusega kuni 1944. aastani. Selle perioodi jooksul toimus mitu võimsat purset. Ükski neist ei olnud nii katastroofiline kui 79. aasta purse, mis hävitas Pompei, Herculaneumi ja Stabiae linnad. Kuid kõik need pursked tundusid meenutavat seda iidset katastroofi. Väljakaevamised Pompeis algasid juba 1748. aastal ja sellest ajast alates on neid tehtud üha aktiivsemalt.
Seetõttu pole üllatav, et 18. ja 19. sajandi uurijad ühendasid sageli erinevad huvid. Näiteks William Hamilton (1730–1803) Briti saadikuna Napolis, nn “Kahe Sitsiilia kuningriigi” pealinnas, kogus aktiivselt kohalikke Kreeka ja Rooma antiik esemeid, millest hiljem sai Briti Muuseumi kogu osa. Kuid teda huvitas ka Vesuuv – Hamilton avaldas selle kohta mitu raamatut, mis peaaegu kohe tõlgiti teistesse Euroopa keeltesse. Meie näitusel on väljas kaks tema saksa keelde tõlgitud teost (1773 ja 1787).
Muidugi tundsid Vesuuvi vastu huvi ka kohalikud teadlased. Nii avaldas Francesco Serao (1792–1783) juba 1730. aastatel teose Vesuuvi kohta, mille inglise tõlge (1743) on ka meie raamatukogus. Samuti koostas kohalik preester Giovanni Maria Della Torre (1710–1782) oma enam kui 20 aasta pikkusest vaatlusest raamatu, mis tõlgiti 1783. aastal saksa keelde.
Vesuuvist kirjutasid ka Itaalias ringi reisinud Eestimaa ja Liivimaa elanikud. Näiteks August v. Kotzebue (1761–1819) oma Itaalia-reisi kirjelduses (1805) kirjutab otse, et Napoli kuningriigi kaks peamist vaatamisväärsust on Vesuuv ja Pompei varemed. Karl Morgenstern (1770–1852) pöörab oma 1809. aasta reisi ajal tähelepanu ka Vesuuvile, kuid peamiselt teda huvitab muidugi Pompei.
Kotzebue ja Morgensterni reise võib paljuski nimetada turismireisideks. Võiks isegi öelda, et 19. sajandil hakkas ilmet võtma “turismitööstus”, mille oluliseks osaks olid ja on suveniirid, sageli ka joonistused, mida kohalikud kunstnikud müüsid külastavatele reisijatele. Meie näitusel esitletakse kolme sellist guašši. Me ei tea, millal ja kuidas täpselt need joonised meie raamatukokku jõudsid. Ka kunstniku kohta saame öelda vaid seda, mis on kirjas tema töödel: nimi on M. Mauton ja aadress Napolis on Strada San Carlo No.32. Kaks lehte on üsna täpselt dateeritud, kuna need kujutavad vulkaanilist tegevust 22. oktoobril 1832 ja 2. juunil 1833. Sellele võib lisada, et just Vesuuvi pursked 1820.–30. aastatel oli inspiratsiooniks ka Karl Brüllovile (1799–1852), kelle maal “Pompei viimnepäev” aitas omakorda kaasa Edward Bulwer-Lyttoni (1803-1873) tuntud samanimelise romaani ilmumisele 1834. aastal.
