Tutvustame ühe kirikuisadest, paavst Gregorius Suure (u 540-604) teost Moralia sive expositio in Job („Moraaliraamat ehk Iiobi raamatu seletus”).
Gregorius oli pärit heal järjel Rooma perekonnast ja sai juba noore mehena Rooma prefektiks. See tähendas muu hulgas, et ta oli Rooma kõrgeimaks kohtunikuks ja senati eesistujaks. Pärast isa surma 574. aasta paiku pani ta pika palvetamisperioodi järel prefektiameti maha ja otsustas saada hoopis mungaks. Ta muutis kloostriks oma Rooma kodu ning asutas kuus kloostrit isalt päritud maavaldustes Sitsiilias. Lihtsa mungana elatud päevi oma kodukloostris pidas Gregorius hiljem kõige õnnelikumaks ajaks oma elus. Kaua seda aega võimekal mehel aga nautida ei lastud. Paavst Pelagius II läkitas ta 579. aastal saadikuks Konstantinoopolisse Ida-Rooma keisri õukonda, et paluda keisrilt abi langobardide vastu.
Abipalvet ei rahuldatud, kuid just Konstantinoopolis hakkas Gregorius koostama jutlusi Iiobi raamatu põhjal, mida pidas algul väiksele askeetide ringile. Iiobi raamat oli üks nendest Piibli raamatutest, mis Gregoriuse kaasaegseid eriti sügavalt puudutas, sest oli pidevate Suurest rahvasterändest tingitud sõjaliste konfliktide, korduvate näljahädade ja katkuepideemiate aeg. Vaga, Jumalale meelepärast elu elav Iiob, kellele sai tema usu läbikatsumiseks osaks erakordselt palju kannatusi, pakkus samastumisvõimalusi paljudele. 35 raamatus kommenteerib Gregorius Iiobi raamatut kolmel tasandil, andes sellele ajaloolise, allegoorilise ja kõlbelise tõlgenduse. Selline kolmes tähenduses Pühakirja tõlgendamine jäi mõjukaks kogu keskaja.
Konstantinoopolist tagasi Rooma pöördus Gregorius 585. aastal, asudes kloostris abtiks. 590. aastal valiti ta Pelagius II katkusurma järel suures üksmeeles paavstiks, esimena mungaseisusest. Tal õnnestus sõlmida rahu langobardidega ning ta viis läbi mitmeid olulisi reforme. Nii võttis ta kasutusele uue missakaanoni, mis sai oma keskaegse kuju ja sätestas uue litaania ning kogus hoolega vanu kirikulaulude meloodiaid, asutas kooli koorilaulu õppimiseks ning hiljem kasvas tema tegevusest välja oluline kirikulaulu-uuendus, nn gregooriuse koraal. Samuti kehtestas ta, et omavahel ei tohi abielluda isikud, kes on suguluses neljanda põlveni. Ta on õpilaste, üliõpilaste, õpetajate, muusikute ja lauljate, kuid ka müürseppade patroon, samuti podagrahaigete kaitsepühak. Just viimasesse haigusesse suri ta ise 604. aasta 12. märtsil, mis on ka tema tähtpäevaks eesti rahvakalendris korjusepäeva nime all.
Kuigi Gregorius kirjutas veel mitmeid olulisi teoseid, jäi Iiobi-kommentaar tema peateoseks. See oli populaarne kogu keskaja, säilinud on tuhandeid käsikirju. Ka Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus on säilinud 1301. aastasse dateeritud käsikirjafragment Gregoriuse Iiobi-tõlgendust, mida on kasutatud pärgamentköite makulatuurtäidisena, vt SIIT. Trükikunsti leiutamise järel leidis teos ka üsna kiiresti tee trükki. Nicolaus Kesleri trükikojas Baselis 1496. aastal väljaantud inkunaabel, mille leiab meie kogudest, oli selles vallas pioneer.
Meie raamatukokku on inkunaabel jõudnud Reinhold Gristi (u 1480-1551) pärandist Oleviste kiriku raamatukogu kaudu. Reinhold Grist oli Tallinna suurkaupmehe ja raehärra Johann Gristi poeg, kes ülikoolihariduse omandas Rostockis ning kellest hiljem sai Oleviste kiriku preester. Pärast reformatsiooni tegutses ta luterliku pastorina. 1658. aasta Heinrich Bröckeri nimekirja alusel oli Oleviste kogus 44 köidet Gristi raamatuid (sh 12 inkunaablit), millest tänaseni on säilinud 39.
Vaata seda inkunaablit ETERAs.