“Institutiones Iustiniani” ehk Justinianuse “Institutsioonid” kuulub “Corpus iuris civilisesse” (“Tsiviilseaduse kogumikku”), mis on valminud aastatel 529–534. Pealkiri „Institutiones cum glossa (ordinaria Accursii Florentini)“ viitab asjaolule, et väljaanne sisaldab tekstide selgitusi, ääremärkusi, kommentaare. Ehk siis tegemist on kommenteeritud väljaandega. Mõningate allikate põhjal ongi teose pealkirjas ära märgitud ka kommenteerija, kelleks on Franciscus Accursius vanem (u.1182-u.1260). Igatahes esineb aga Accursiuse nimi pidevalt kommentaaride tekstis.
Justinianus I (Flavius Petrus Sabbatius Iustinianus Augustus), tuntud kui Justinianus Suur (u. 482(483) – 14. november 565) oli Bütsantsi (Ida-Rooma) keiser 1. aprillist 527 – 14. novembrini 565, valitsedes seega 38 aastat, 7 kuud ja 13 päeva. Justinianus I põhieesmärgiks oli taastada Rooma keisririik, mille läänepoolne osa hävines aastal 476. Ta plaanis vallutada Lääne-Rooma alad frangi ja germaani hõimude käest tagasi. Justinianuse märkimisväärsed teod olid Põhja-Aafrika vallutamine aastal 533, Itaalia vallutamine 535–540. aastatel ja Rooma õiguse kogu “Corpus iuris civilis“ koostamine aastatel 529–534. Tema ajal puhkes Bütsantsi kultuur õitsele ning ehitati Hagia Sophia katedraal. Õigeusu kirikus kutsutakse teda pühaks keiser Justinianuseks. Justinianuse suureks teeneks kujunes Rooma õiguse kodifitseerimine. Justinianus I tahtis, et Ida-Rooma õigussüsteem oleks sama hea või parem kui Lääne-Rooma õigussüsteem. Lääne-Rooma õigussüsteem inspireeris Justinianust koostama Ida-Roomale vastava õigussüsteemi, milleks sai “Corpus iuris civilis“.
Corpus iuris civilis on Rooma õiguse kogu, mille tellis Bütsantsi keiser Justinianus I 528. aastal ning mis valmis 534. aastal. Kogu tuntakse ka Justinianuse koodeksi nime all, kuid see nimi kuulub pigem kogu esimesele osale Codexile. Justinianuse koodeks kirjutati ja seda levitati peaaegu täielikult ladina keeles, mis oli impeeriumi ametlik keel, kuigi põhiline suhtluskeel oli Ida-Roomas kreeka keel. Keelebarjäär raskendas kohalike arusaamist uuest õigussüsteemist ning oli põhiline põhjus, miks rahval ei tekkinud huvi õigusest arusaamise vastu.
Nimetus Corpus iuris civilis võeti kasutusele 1583. aastal. 16. sajandil nimetuse Corpus iuris civilis saanud Rooma õiguse kodifikatsioon on ühtlasi ka selle peamine allikas tänapäeval.
Justinianuse Corpus iuris civilis koosnes algselt kolmest ning hiljem neljast eraldiseisvast osast: Codex, Digesta või Pandectae, Institutiones, Novellae.
Codex ja Digesta on Justinianuse kompilatsiooni kõige tähtsamad osad, kuid need olid tollaste õigusteaduse õppijate jaoks liiga keerukad. Justinianus andis käsu koostada õppematerjal Institutiones. Eeskujuks võeti neli sajandit varem koostatud Gaiuse Institutiones. Institutiones on Justinianuse koodeksi täiendav osa, mis sisaldas õppematerjale ning toetas koodeksi teisi osasid. Kuigi tegemist oli õppematerjaliga, oli Institutiones tähtsuselt samaväärne Codexi ja Digestaga. „Institutsioonid“ on lühike tsiviilõiguse õpik, millel on seaduse jõud. „Institutsioonidest“ sai sajanditeks õpik esimest aastat õigusteaduse õppijatele.
Erinevalt eelnevatest osadest ei sisalda Institutiones viiteid allikate päritolu kohta, vaid on esitatud ühtse sidusa tekstina, mis kohandati koostajate poolt vastavaks tolle aja õigusele. Justinianuse “Institutsioonid” on jaotatud kolme rühma: hagid, inimesed ja asjad. “Institutsioonide” tekst on jaotatud nelja raamatusse, raamatud on omakorda jaotatud tiitlitesse, millel on vastavad pealkirjad. Hiljem jaotati tiitlid paragrahvideks.
Inkunaabel „Institutiones cum glossa“ valmis 20.07.1478 Veneetsias ning selle trükkaliks on Jacobus Rubeus. Trükis on käsitsi illumineeritud punaste ja roheliste initsiaalidega ning varustatud samuti kahevärviliste rubriigimärkidega. Tekst on trükitud punase ja mustaga ning lehekülgede kujunduses on selgelt eraldatud „Institutsioonide“ põhitekst, mis asub lehekülje keskel ning seda ümbritsevad kommentaarid. Varatrükiste puhul esineb sellist kujundust üsna sageli.
Raamat on kuulunud algselt Rakvere frantsisklaste kloostrile, mille varasemad andmed pärinevad aastast 1472. 1526 klooster põles. Seejärel taastati see peaingel Miikaeli auks ehk teame seda nimetuse all Rakvere Püha Mihkli klooster, kuid Liivi sõja käigus 1558 purustasid venelased selle lõplikult. 1564 jagati järelejäänud varad laiali – osa neist anti Narva, osa Tallinna Niguliste kirikule. Seejärel kuulus köide Tallinna Oleviste Raamatukogule ning 19. sajandil ka veel Eestimaa Üldisele Avalikule Raamatukogule. Sealt on see Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukogu kaudu jõudnud lõpuks TLÜ AR baltika ja vanaraamatute säilitamise osakonna kogusse. Kuulumine Rakvere kloostrile on kindlaks tehtud varaseima Oleviste kogu nimestiku põhjal, kus nii kõneksolev kui ka veel mõni trükis on tähistatud märkega „E bibliotheca Wesenbergensi a. 1564“, milles aastaarv tähistab eeldatavalt raamatute Rakverest Tallinna raamatukokku jõudmise aastat.
Kirjeldataval inkunaablil on gooti stiilis köide, mis on ornamenteeritud üksiktemplitega. Selle puukaaned on tugevdatud põõnadega ning köide on suletav kahe messingist sulguri abil. Köide on tugevdatud kümne suure kaitsenaelaga (enne ennistamist puudusid) ning nurgad on kanditud vinkeläärisega. Enne restaureerimist oli köite nahkkate paljude rebenditega ning naha pind oli muutunud lamelliliseks. Köide on põhjalikult ennistatud 1997. aastal. Sellest tegevusest valmis ka videofilm „Inkunaabli taassünd“. Ennistamise käigus liideti kaaned uuesti liimi ja puupõõnade abil, kattenahk paigati ja pehmendati ning puuduolevad kaitsenaelad ennistati. Ka trükise paber oli väga pehkinud ja lagunenud ning selle taastamiseks kasutati paberi valamist.
Vaata seda inkunaablit ETERAs.