Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu galeriis avaneb kolmapäeval 30. novembril kell 5 pm Eve Kiileri fotonäitus „Üksi linnas“. Fotonäitus on osa suuremast projektist “Linnavaatlused argiesteetika kontekstis”, mille eesmärgiks on elukeskkonna mitmekihilise aegruumi dokumenteerimine. Novembri viimasel päeval avanevale näitusele on jõudnud paarkümmend mullust ja tänavust ülesvõtet suvisest Haapsalust. Kunstnik on fotodesse püüdnud kuurortlinna genius loci’t, kohavaimu, mis linna puitpitsilises villaarhitektuuris, piiskopilinnuses, kuursaalis, rannapromenaadil, jahisadamas, agulimaiku vanalinnas, linnatagusel aasal ja randa viival pajudealleel justkui käegakatsutava ja silmaganähtava kuju peaks saama.
Ent fotodest ei moodustu sidusat lugu Haapsalu ilust ja kohavaimust. Kunstniku kaamera pole pildile püüdnud tavapäraseid turismiatraktsioone ja esinduslikke panoraame linnaruumist. Pigem on kunstnik keskendunud katkestustele selles, mida on peetud avalikuks ruumiks, linna ühendavaks vereringeks, mis seob eripalgelised arhitektuursed vormid ning ajaloo eri kihistused tukslevaks elukeskkonnaks. Piltidel ei tuksle aga suurt midagi, inimesi õieti polegi, vaid paar kiirustavat koerajalutajat tuhisevad ühekordse episoodina korra kaadrist läbi. Muidu on suvituslinn inimtühi, õigupoolest pole selles inimtühjuses tajutav ka linna olemasolu. On vaid katked sellest, mis linnast järele on jäänud. On vaid düstoopiline järelmaailm: linnaruum ja selle sisemonoloog, vaikeluline puhtus ja kirgas liikumatu valgus, selle kuhtumine varjudes ja tagaaedades, sinitaevasse lõikuvad katuseviilud, puitpits, siin-seal mõni valendav fassaad, aguliosmik, räämas kasvuhoone, lippidest aed, muidugi meri ja kohe üsna linna taga algav aas. Linn on endaga üksi jäänud, nii oleks ehk täpsem öelda.
Ei saa lahti tundest, et Haapsalust on Eve Kiileri fotodel saanud nn mitte-koht tähenduses, millest vestab Marc Augé – kohamälust ja kultuurilisest tähendusest tühjaks voolanud ahermaa. Justnagu elatav, justnagu talutav, ent ometi ilma jäetud genius loci-st, mis sinna tagasi tõmbaks. Ruum, mis pole kunagi olnud kellegi kodukant, kellegi lapsepõlve mängumaa. Augé näitlikustab oma kontseptsiooni osutusega lennujaamade transiit-tsoonidele. Keegi seal ei ela, keegi ei sünni ega sure seal, välja arvatud mõned õnnetud erandid passiformaalsuste hambus. Ka Eve Kiileri piltidel on linn fragmentaarne, ta on ka argine, nagu projekti juhtiv tees tõotab. Selle arhitektuursed vormid ei kogune tervikuks. Linna organism on lahti kaevatud, selle anatoomia päevavalgele veetud, organid otsevaates lõikelauale ritta laotud. Kunstnik eristab hõrgu puitpitsiga villafassaade ja agulite luitunud laudist, näeb nende taga pisukest aianduslikku isetegevust ning seda, et see pigem kuulub kokku linnataguse heinamaa ja aasaga. Linnal puudub piiritletud territoorium ja sisemine struktuur, see on hajunud varjudesse, hämaraladesse, merelahe veiklevasse ääretusse, ka haljasaladel, tagaaedades ja mururibadel vaikselt võimu võtvasse aasalillede vohamisse. Utoopiliselt säravast suvituslinnast, heliopolisest, on saanud heterotoopia – väikeste ruumifragmentide mosaiik.
Näitus on valminud Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitaliõppejõudude loometegevuse stipendiumi ja Tallinna Ülikooli BFMi toetusel ja jääb avatuks kuni 22. detsembrini.
Rohkem infot: Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu galerii, Johannes Saar, johannes.saar@tlulib.ee