2. veebruaril kell 18 avatakse Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu galeriis Liina Siibi isiknäitus „Terra Mariana“, milles aasitakse Eestis juurdunud arusaamu naiselikest soorollidest ja kuvanditest. Fotoportreede seeria on valminud pildilise kommentaarina väitele sellest, et blondiinidel on Eestis parem elada, et neid võtab siinne kultuur paremini vastu, et blondeerimine, nö „naise valgekssaamine“ ongi siinmail valitsevaks sotsiaalseks ootuseks, tsiviliseerumise ja kultuuriliselt aktsepteeritud soorolli omandamise ainuõige teekond. Naise tee looduse rüpest kultuuri omasse.
Eesti Vabariigi 105. sünnipäeva künnisel ja Ukraina vabadussõja taustal on Liina Siibi kunagine fotoseeria omandanud ootamatu tähendusrikkuse. Arusaamad looduse ja kultuuri vahekordadest on polariseerunud metsikuse ja inimlikkuse mustvalgeks vastasseisuks. Eesti ajaloos pole see mõistagi esimene kord. Mäletatavasti ristis paavst Innokentius III 1207. aastal just Terra Mariana-ks (Maarjamaaks) praeguse Eesti ja Põhja-Läti alad, luues niimoodi moraalse õigustuse sõjaliseks sissetungiks liivi ja eesti hõimude asualadele. Jumalaemale pühendatud maa oli ju vaja puhtaks rookida paganlusest, siinsed põlisrahvad tsiviliseerida, ristida ning kinkida neile oikumeeniline kultuur. See sai järgnenud ristisõjas ka teoks, pannes aluse kirjandusele eestlastest, kes tsivilisatsiooni ääremaa pakases vaakudes annavad endas hübriidset identiteeti, kreoliseerunud põlisrahva paganlikku pärandkultuuri ja kristliku kultuurikihi keerulist mosaiiki.
Siib osutab eestlaste identiteedi kahetisele haprusele viitega Claude Lévy-Straussi käsitlusele Brasiilia caduveo põlishõimu noorikutest. Nende jaoks tähendas teatud näomaalingu omaksvõtt alati ka inimliku väärikuse saavutamist, eristumist „lollidest“ ja loomadest, mõnede teiste hõimude puhul viidet sotsiaalsele kastile, kuhu maalitu edaspidi kuulus. Lévy-Strauss osutab, et maalingud lõhkusid enamasti näo loomupärast sümmeetriat, tõid selle ümarustesse rahutut diagonaalset geomeetriat, jagasid selle segmentideks ning katsid kultuuriliste sõnumite võrgustikuga. Iseloomulikult enda peamisele tõlgendussuunale näeb Lévy-Strauss näomaalingute riituses üldist ja igikorduvat siiret loodusest kultuuri valda, pühendumist ilule.
Ka taasiseseisvunud Eesti, 21. sajandi Terra Mariana, on enda „blondeerimisega“ kõvasti vaeva näinud, küll abikõlbulikuks, küll eurotsooni, Schengeni viisaruumi, küll Euroopa Liidu ja NATO vääriliseks. Poliitilisi eesmärke on alati toetanud kultuuriline „valgekssaamise“ soov – saada eurooplaseks, omandada nn valge inimese silmavaade ja maneerid. Asi on tavapärasest kultuurilisest kadaklusest kaugel, Ukraina vabadussõda on jätnud lauale vaid ühe valiku – nö eurooplase näomaaling peab saama osaks eestlase identiteedist, mingeid kompromisse idapoolse „vene maailmaga“ ei saa lubada. Ja ometi vajutab idaeurooplase karm ajalugu ta näole äratuntava pitseri – ta on valgem kui kogu Lääne-Euroopa kokku, ta on enese blondeerimisega rohkem vaeva näinud. Ja tal on selleks ka omad traagilised põhjused.
Näitus on avatud kuni 8. märtsini.
Rohkem infot: Johannes Saar, johannes.saar@tlulib.ee, 512 0426