Väliseesti Kirjanduse Keskuses on veebruarikuu lõpuni avatud näitus, mis on pühendatud eesti kirjanik Elin Toona’le, kes pälvis Henrik Visnapuu nimelise kirjandus- ja kultuuriauhinna elutöö eest eesti- ja ingliskeelse kirjanikuna.
Elin Toona (sünd. 12.07.1937) lapsepõlv möödus Tallinnas ja Haapsalus, aastal 1944. aastal põgenes ta koos ema ja vanaemaga Saksamaale, hiljem asus elama Suurbritanniasse. Mitmekülgse inimesena on ta töötanud nii kudumisvabrikus, büroosekretärina kui ka televisiooninäitlejana. Ta on elanud ka Singapuris ja Bahamal, kuid alates 1970. aastast peamiselt Ameerika Ühendriikides Floridas.
Elin Toona on kirjutanud romaane, avaldanud luulet, lühiproosat, kuuldemänge ja artikleid nii eesti kui ka inglise keeles ning raamatuid oma vanaisast-vanaemast. Toona on käsitlenud oma loomingus tundlikult ja meisterlikult pagulust ning elu võõrsil. Tema sulest on ilmunud romaanid „Puuingel“, „Lotukata“, „Sipelgas sinise kausi all“, „Kaleviküla viimane tütar“, „Kolm valget tuvi“ ja „Mihkel, muuseas“. Raamatud „Rõõm teeb taeva taga tuld“ ja „Ella“ põhinevad dokumentaalsel ainestikul. Palju tähelepanu ja tunnustust on pälvinud Elin Toona 2013. aastal USAs ilmunud autobiograafiline teos „Into exile: a life story of war and peace“, mis ilmus nelja aasta pärast pealkirjaga „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust“ ka eesti keeles.
Pärast 77aastast kodumaalt eemalolekut elab Elin Toona taas Eestis ning töötab järgmiste käsikirjade kallal.
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides otsustas taastada Henrik Visnapuu nimelise kirjandus- ja kultuuriauhinna, mis antakse eesti või võõrkeeles ilmunud Eesti-ainelisele teosele või lausa elutööle. Auhind asutati 1952. aastal, kuid selle väljaandmine katkes vahepeal 2007. aastal. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides annab taastatud auhinda välja koos Eesti Kirjanike Liidu ja Luunja vallavalitsusega. Žüriisse kuulusid Sirje Kiin, Jürgen Rooste ja Toomas Liivamägi ning kandidaate esitati seekord 15. Järgmine Henrik Visnapuu auhind antakse välja 2024. aastal.
