Kus? TLÜ Akadeemilise Raamatukogu 1. korruse galeriis (Rävala pst 10)
Millal? 15.10.2024–10.01.2025
1943–1944. aastail, pisut enne seda, mil Eestist lahkus Suure põgenemise käigus ligi 80 tuhat inimest, liikus läbi Eesti pea samavõrra Ingerimaa soomlastest sõjapõgenikke. 63 tuhat neist evakueeriti Paldiski kaudu Soome, ent ligi 3000 jäi tööle siinsetesse taludesse. 1944. aasta NSV Liidu-Soome vaherahulepingu alusel sunniti Soome evakueerituid repatrieeruma Nõukogude Liitu. Neist 56 tuhat naasis, aga 5000 põgenes kaluripaatides Rootsi. 3000 Soome jäänud ingerisoomlast hakkasid täiendama juba 1919–1920 peamiselt Põhja-Ingerist Soome põgenenute kogukonda…
Uus laine ingerisoomlasi ja nende järeltulijaid saabus Soome alates 1990. aastast käivitunud “tagasipöördumise” käigus. Neid kogunes peamiselt pealinna ja Suur-Helsingi piirkonda üle 30 tuhande. Soomes tegutseb nüüdsel ajal mitu ingerisoomlaste organisatsiooni. Lisaks katusorganisatsioonile Inkeri-liitto näiteks ka selle näituse algataja MTÜ Nouse Inkeri. Ka Rootsi kuningriigis asutati sõjajärgsel kümnendil mitmeid piirkondlikke seltse, kelle katusorganisatsiooniks sai Rootsi Ingeri Liit (SIR).
NSV Liitu naasnuid tabasid rängad repressioonid. Rahvarühmale tervikuna omistati “kodumaareeturi” või ”ühiskonnaohtliku grupi” staatus, mida isikut tõendavates dokumentides tähistasid vastavalt ´§38´ ja ´§58´. Ingerisoomlased kuulusid nn eriväljasaadetute kategooriasse ja asutati Sise-Venemaa oblastitesse. Neilt võeti vaba liikumise õigus ja keelati asumine suurlinnadesse ja neist 100 km raadiusesse, samuti elamine Balti vabariikides. Vaatamata keeldudele hakkasid esimesed “ingerlased”, usuvendadest ja keelesugulastest eestlaste juurde, saabuma juba 1946–1947. aastail. Käske-keelde trotsides said nad peavarju ja tööd taludest. KGB ei jätnud neid aga rahule, ja paljud ingerisoomlased küüditati Eestist endistesse või uutesse väljasaatmiskohtadesse. Paljudel õnnestus siiski end varjata ja sulanduda muusse elanikkonda. Tööle asuti käitistes, tehastes, vabrikutes, riigimajandites ja kolhoosides… Noorem põlv omandas piltlikult öeldes “ühe suvega” kohaliku keele, ja asus õppima eesti (venekeelses ümbruses Ida-Virumaal ka vene) koolides.
Ingerimaa temaatika, ingerisoomlased ise ja neid puudutav ajalugu kuulus nõukogude repressiivorganite range kontrolli alla, neile oli pooleks sajandiks löödud mahavaikimise pitser. Vanem põlv hoidis aga vaikselt ja visalt alal oma perepärandit ja usutunnistust, lahkudes meie seast soomekeelsed palved suul …
1960. aastate algupooleks oli Eestisse kogunenud umbes 20 000 ingerisoomlast, kes asusid 1988. aastast esimesel võimalusel looma oma kultuuriseltse. Kaasajal tegutseb kümmekond seltsi, kelle katusorganisatsiooniks on Eesti Ingerisoomlaste Liit (EIL). Laulukoorid (Kaiku, Kiuru, Leivo, Orvokki, Siskot), tantsurühmad (Kataja, Kullero, Metsäkukat, Röntyskä), kvartaliajakiri Inkeri ning iga-aastased laulupeod annavad tunnistust vilkast kultuuritegevusest. Tänavu veedeti XXXIII ingersioomlaste laulu- ja tantsupidu Vana-Vigalas.
Ingerisoomlaste eksoodus on kestnud juba üle 100 aasta. Ajaloolisel Ingerimaal elab neid vaid käputäis, ja praeguse maailmapoliitilise olukorra tõttu on suhtlus nendega raskendatud, isegi katkenud. Vaatamata ajaloo keerdkäikudele ja ränkadele repressioonidele, on ingerisoomlaste kogukond Eestis, Soomes ja Rootsis huvitatud oma juurtest, pöördudes Ingeri poole nii suulise perepärimuse, arhiivikogude kui ka esemelise mälu kaudu.
Fotod näitusel on Ingerimaalt pärit esemetest ja nende esemetega seotud pärimuslood, kogutud Eesti, Soome ja Rootsi ingerisoome peredest 2022–2024.
Projekti korraldajad: Nouse Inkeri MTÜ (Soome), Eesti Ingerisoomlaste Liit, Eestisoomlaste Kultuuriomavalitsus, Rootsi Ingerisoomlaste Liit.
Projekti toetajad: Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Eesti Kultuurkapital, M. A. Castreni Selts.
