8. märtsil avati suure pauguga teadusraamatukogus arhitekt Ott Kadariku (sünd. 1976) isiknäitus „Kolbad ja rümbad“. Arhitektuuri vallas ohtralt tunnustust pälvinuna on Ott Kadarik graafikuna publiku poolt siiani avastamata. Avatav väljapanek toob esmakordselt avalikkuse ette tema ammuse ja viljaka kiindumuse Jaapani traditsioonilisse gyotaku-trükitehnikasse.
Praeguseks üleilmse leviku saavutanud graafikatehnika sai alguse määramatul ajal feodaalses Jaapanis, kus kalamehed asusid kinnipüütud loomusest tegema otsetrükis tõmmiseid, et anda oma „kalamehejuttudele“ dokumentaalselt tõendatud pale. Just sellise eesmärgi sai gyotaku otsetrükk 19. sajandi teisel poolel, mil tavast sai imperaatori korraldusel kalameestele peale pandud kohustus anda oma saagist dokumentaalselt tõendatud ja statistiline ülevaade. Nii täitis nn kalatrükk teadusfoto rolli juba enne Jaapani järsku moderniseerumist 19. sajandi lõpukolmandikul, kui kohale jõudsid kaamera-ülesvõtted ja muu fototehnika. Samasse aega jääb ka gyotaku kujunemine kunstilise eneseväljenduse vormiks. Kõige arhailisemale otsetrüki tehnikale (chokusetsu-hō) riisipaberil lisandusid peagi uuemad ja keerukamad. Rohkemat faktuuri- ja detailitundlikkust võimaldab nn kaudne trükk siidile läbi riisipasta ja ka tõmmise jälje mitmekordne ülekandmine teiste materjalide pinnale. Loomingulisi variatsioone pakub ka mitme järjestikkuse otsetõmmise võtmine samalt loomuselt, tõmmiste hilisem koloreerimine ja detailide, näiteks kalasilma esiletoomine kuldvärviga.
Kadarik on praktiseerinud gyotaku’t 2016. aastast ja jäänud valdavalt truuks kõige traditsioonilisemale kalatrüki tehnikale. Ta võtab sumi-tindiga kala küljelt riisipaberile otsetõmmise, mõnikord ka mitu, lisab neile omalt poolt punase meistritempli ning kuldab kalakujutise silma. Kõik need on vanimas traditsioonis tavapärased lisandused nagu ka veel üks oluline eeltingimus gyotaku meistriks tõusmisel – kala peab olema enda püütud. Kadariku elupõline püügitsoon piirdub Saaremaa ja Turu saarestikuga ning sellest on igati piisanud, et pakkuda publikule ülevaadet kõnealuse trükitehnika traditsioonist ja kunstilistest võimalustest. Ent tõelise otsiva vaimuna on temagi traditsiooni piiridest üle astunud, võtnud tõmmiseid teisteltki looduslikelt faktuuridelt, täiendanud neid omapoolse joonistusega, manipuleerinud digitaalselt ning lõppude lõpuks suisa morbiidsuseni võimendanud teemat, mis gyotaku esteetikas alati veidi varju jäänud – elust lahkumise motiivi, surma saabumist. See haakub tema teise hobiga, mis on alles nüüd leidmas kunstilist väljundit – vee- ja maismaaloomade kolpade kollektsioneerimisega. Selles huvis on dekadentsi sama palju kui esteetilist joont, jutud kõige kaduvusest on alati korralikult kadreeritud ja komponeeritud, vikati vaib alati pisikese vimkaga vürtsitatud. Just seda näeme Kadariku joonistuste seeriais. Teadusest, anatoomiast, zooloogiast ja ihtüoloogiast need naljad siiski kaugele ei lähe. Kujutis jääb enamasti tõetruuks, kunst on end riietanud teaduse rüüsse või siis vastupidi, teadus ajanud selga loomingulisuse hilbud. Mine võta kinni.
Näitus jääb teadusraamatukogus esimesel korrusel avatuks 31. maini.
Sirp: “Kolbad ja rümbad eestlase kunstimenüüs“.
Rohkem infot: Johannes Saar, johannes.saar@tlulib.ee
