Heli Vahing
TLÜ AR baltika ja vanaraamatute säilitamise osakonna vanaraamatu spetsialist
Kui mulle Pärnu Lastemuusikakooli päevil Ferenc Liszti kogutud klaveriteosed kingiti ja ma sealt hooga kuueteistkümnendat Ungari rapsoodiat harjutama hakkasin, ei võinud ma uneski näha, et elutee mind ühel päeval hoopis Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu baltika osakonna varukogu hämaraisse keldreisse, seal aastakümneid läbitöötamist ootavate trükiste saladuslikku maailma juhib. Juba viisteistkümmend aastat töötanuna ja varukoguga pea lõpusirgele saanuna jõudis järg raamatukogutöötajate sõnul ühe segasema ja keerulisema rubriigini, niinimetatud pisitrükisteni, mis kannatlikult mappidesse asetatuina oma aega ootasid. Ja võinuks ehk veel kümme, kakskümmend või seitsekümmend aastat oodata, sest raamatukogu veskid jahvatavad teadagi aeglaselt. Tõin siis möödunud aasta novembris kartongist mapi üles, avasin aga alles 15. detsembril – see kuupäev seisab mu telefoniga tehtud fotol. Arvukate preiskurantide, Peterburi peente restoranide luksusmenüüde, Arensburgis puhanud paadesakste nimelistide, Romanovite valitsemise 300nda aastapäeva ürituste kavade, venelaste Reveli ja sakslaste Revali teenekate persoonide auks kirjutatud pühenduspoeeside hulgas jäi mu näppude vahele kuulutus, mis teatas, et üldsuse soovil annab 30. märtsil 1842. aastal Dorpati universiteedi kuuldesaalis (Hörsaal!) lisakontserdi Franz Liszt…
Mu silmaterad suurenesid, hingamine peatus, kauge ja kaunis minevik oli hetkeks väga lähedal. Muidugi teadsin Tartus muusikat õppinud inimesena Liszti esinemisest ülikoolis, Hillar Palametsa loengutest noortele filoloogidele teadsin. Paar päeva hiljem postitasin pildi kuulutusega väikesele humanitaaridest sõpruskonnale Pärnus, kutsudes neid naljaga pooleks vahvale kontserdile.
Umbes täpselt samal päeval näitasin epifaanlikku leidu kolleegile, ajaloolasest muusikasõbrale Harry Liivrannale, kes juba kiirustas saadud teabega, nagu direktor Andres Kollist kontserdi avatervituses ütles, „kuhu vaja”.
——– kolmapäeval, 30. märtsil toimus, ütleksin, gromaadne kontsert Tartus: puupüsti täis saal, jah sellist hulka inimesi polnud mu silmad varem ühelgi aulakontserdil näinud; Liszti lüüriliselt, lennukalt, tormakalt kõlav klaverimuusika paljuharjutanud mängumeeste sõrmede alt kuulajate südameisse tulvamas. Tajusin jälle igatsetud ühtekuuluvustunnet, rõõmu elust ja ilust.
Ja viimane, kuid mitte vähe tähtis: hea meel selle üle, et nii suure hulga rahva teadvusse tõusis jälle kord Tallinna Ülikool ja tema Akadeemiline Raamatukogu.
