Sel kuul tutvustame kolme vernakulaarset ehk rahvakeelset trükist sisaldavat konvoluuti, st mitme eri trükiteose või käsikirja kokkuköitmisel saadud ühist köidet. Rahvakeelne ei tähenda antud juhul Baltimaade maakeeli – eesti, läti või liivi keelt –, vaid siitkandi sakslaste seas kasutusel olnud alamsaksa keelt.
Kuigi veel 18. sajandini välja moodustas trükitoodangust suurima osa vaimulik kirjandus, avas trükikunsti leiutamine paremad levikuvõimalused ka ilmaliku erialakirjanduse ja (populaar)teadusliku mõtte levikule. 1484. aastal väljaantud alamsaksakeelsete raamatute seas avaneb samasugune vaade. Enamik tol aastal trükitud raamatutest olid vaimulikud tekstid, kuid ilmus ka kolm arstiteaduslikku trükist, just nimelt need, mis on olemas ka meie baltika kogus: Baierimaa ehk Würzburgi Ortolfi Bok de arstedie („Ravikunsti raamat“), Michael Schricki Kraft unde doghede der branden watere („Destilleeritud vete jõud ja voorused“) ning Valascus de Tarenta Eyn ghud bewert regimente van den pestilencien („End hästi tõestanud valitsus katku üle“). Esimesed kaks teost on tõlgitud ülemsaksa keelest, kolmas ladina keelest. Kõik kolm andis välja Bartholomäus Gothan Lübeckis.
Baierimaa Ortolf oli Würzburgis tegutsenud, ilmselt Prantsusmaal kõrghariduse omandanud hinnatud haavaarst-kirurg, kes oli tegev Würzburgi toomkapiitli juures. Oma teose pani ta kirja 1280. aasta paiku, kuid see oli kasutuses veel 16. sajandi lõpuni, olles varauusajani saksakeelse keeleruumi meditsiinialane standardteos. Originaalteost uurinud ja kaasaegsesse saksa keelde tõlkinud Ortrun Riha sõnul katab see kõik keskaegse meditsiini põhivaldkonnad: kirjeldatud on teoreetilise aluseid (elementide, mahlade ja temperamendiõpetus, dieteetika ja teraapia põhimõtted), informeeritakse, kuidas tuleks vaadelda uriini, juttu on pulsidiagnostikast, leidub valik tuntud hippokraatlikke aforisme ja prognoose, on ka pseudohippokraatlikku diagnostikat, pikem ülevaade antakse aadrilaskmisest ning näpunäiteid verevaatluseks. Kõige ulatuslikum on peast jalgadeni ulatuv haiguste õpetus ravijuhistega. Teos lõppes kirurgiat puudutavate peatükkidega.
Michael Schrick või ka Puff Schrickist (u.1400 – 1473) oli Austria arst, kes tegutses nii Viini ülikooli arstiteaduskonna dekaani kui ka mitmete võimumeeste ihuarstina. Teos, mis käsitles 83 peatükis erinevaid taimseid destillaate, ilmus trükis algselt 1477. aastal Augsburgis Johann Bämleri kirjastamisel, kes tugines juba 15. sajandi keskpaigast saati ringelnud käsikirjadele. Trükis ilmus teos veel 17. sajandi alguseni.
Valascus de Tarenta (ka Vasco või Velasco de Taranta, u.1380 – u.1418) oli portugali päritolu arst, kes oma meditsiinihariduse omandas Prantsusmaal Montpellier’s ja kellest sai Prantsuse kuninga ihuarst. Originaalis kandis tema teos pealkirja De epidemia sive peste („Epideemiast ehk katkust“). Millisele allikale alamsaksa tõlge toetus, vajaks selgitamist. Teada on, et enne seda oli ilmunud raamat trükist näiteks katalaani keeles (1475), kuid portugali keeles ilmus teos alles 1490. aastatel, st pärast siinset alamsaksakeelset tõlget.
Konvoluudi köidet uurinud Kaspar Kolk usub, et see köideti Tallinna dominikaanlaste kloostri juures asunud köitekojas (vt Kolk 2024, Late Gothic Bookbinding in Tallinn). See on kuulunud kellelegi lähemalt identifitseerimata I.G-le [?] ja hiljem, 1554. aastal Tallinna kaupmehele Hans Kampferbeckile (vt Kolk 2021, Teoloogiast astroloogiani. Reformatsioonijärgse kolmveerandsajandi tallinlaste säilinud raamatuid, lk 179–180).
Vaata seda inkunaablit ETERAs.
